21. juuni Äripäevas ilmus Enno Lepvaltsi artikkel, milles rääkisime ohust, mille tooks kaasa Euroopa komisjoni ettepanek vähendada aruandluse mahtu. Pikem artikkel ilmus Äripäeva paberväljaandes, artikli lühiversiooni saate lugeda ka siit: http://www.ap3.ee/blog/2013/6/21/aruandluse-lihtsustamine-udustab-pilti.
Majandusaruandluse liigne lihtsustamine udustab pilti
Enno Lepvalts
raamatupidamisfirma Vesiir OÜ juhatuse liige
Euroopa Komisjoni (EK) ettepanekud leevendada nõudeid väike- ja mikroettevõtete majandusaruannete esitamisele kaotaksid rakendudes aruandlussüsteemi senise läbipaistvuse. Soov viia aruandlus minimaalsele võimalikule tasemele pole õigustatud ning lisaks bilansile ja kasumiaruandele tuleb säilitada ka rahavoogude ning omakapitali muutuste aruanne.
Arvestada tuleb rahavoogude aruandes avaldatava info olulisusega. Selle alusel hinnatakse ettevõtte väärtust, võimet maksta dividende ja/või laenude intresse – kokkuvõttes on see firma elujõu suhtes seisukoha võtmine. Bilansi ja kasumiaruande kaotamise poolt pole õnneks veel keegi olnud.
Kuid rahavoogude aruannet mõistavad tihti valesti nii ettevõtjad kui osa raamatupidajaid. Nimelt peaks selle arvestust rohkem nõudma otsemeetodil, et kaoks ära ekslik arvamus, nagu oleks see kasumiaruandest ja bilansist arvutatav aruanne. Eksiarvamuse propageerijad unustavad ära, et rahavoogude aruandes ei tohi kajastada rahatuid tehinguid (tasaarvestusi jms). Ainult otsemeetodil kajastatav rahavoogude aruanne esitab tegeliku info ettevõtte rahaliikumise kohta, näidates ära, kas ja millisel määral on firma võimeline raha genereerima.
Krediidiasutuste jaoks võib suurem andmete hulk olla edaspidigi oluline. Mis tähendab, et laenu taotleval ettevõtjal tuleb rahavoogude aruande esitamisega ikka arvestada. Samuti on suur hulk ettevõtjaid, kes teisele ettevõttele krediidi andmise otsuse langetavad muu hulgas rahavoogude aruande põhjal. Kui nüüd EK ettepanekud vabastaksid mainitud aruandlusest üle 85% Eesti ettevõtetest, siis ühel ilusal päeval kobab suur hulk meie ettevõtjaid ja krediidiasutusi, kes neid andmeid oma ettevõtte juhtimises vajaksid, lihtsalt pimeduses.
„Kujundatud“ ja tegelik aruanne. Väidetavalt saab raamatupidamises kasumit näidata just nii palju kui vaja ning sellise „mängitud“ kasumiaruande väärtus võimalikule laenuandjale või investorile on kaheldav. Kas olete aga kuulnud samasugust väidet otsemeetodil tegelikke rahavoogusid kajastava aruande kohta? On selge, et sellisele „kujundatud“ kasumiga kasumiaruandele tuleb igal juhul eelistada tegelikke raha liikumisi näitavat rahavoogude aruannet. Viimast on mõtet varjata vaid siis, kui ettevõtte tegelikkuses raha ei genereeri. Lõpetaks seega udutamise ja liiguks hoopis selguse poole.
Senise aruandluse mahu poolt räägib ühtlasi mitme ettevõtlusega seotud organisatsiooni ning institutsiooni negatiivne hinnang nõuete leevendamisele. Rahandusministeerium küsis EK ettepaneku kohta arvamust kaubandus-tööstuskojalt, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonilt, raamatupidajate kogult ning teisteltki. Vastuseis oli valdav. Ning ei saa kuidagi öelda, et tegu oleks olnud katsega n-ö leiba laual säilitada − nii koda kui EVEA seisavad ju ettevõtjate huvide eest. Muudatusega kaasnevat halduskoormuse vähenemist hinnati väheoluliseks, kuid ettevõtluskeskkonna läbipaistvuse halvenemise riski üsna suureks.
Esitamine on lihtne ja kiire. Viimastel aastatel on Eestis oluliselt paranenud aruandluse esitamiseks vajalik infotehnoloogia ning aruannete esitamine e-aruandluskeskkonna abil on üsna kiire. See nõuab ainult ettevõtte raamatupidamise korraldamist nõnda, et aastaaruandesse nõutav info oleks arvuti poolt raamatupidamiskontodelt arvutatav. Inimest on sellisel juhul vaja infosisestuse organiseerimiseks. Samas peakski tänapäeval raamatupidaja töö põhiraskus olema rajatud arvutustehnika kasutamisele nii, et andmed saaksid töödeldud ilma kõrgelt haritud spetsialiste „labidatööle“ rakendamata.
Olles näinud ja imestanud, millisel meie jaoks ammu ajaloolisel tasemel raamatupidamisaruannete koostamine mujal riikides toimub, siis Euroopa Liidu tasandil võib aruandluse vähendamise soovist tõepoolest aru saada. Eestis ei ole arvuti jaoks vahet, mitut arvu ta omavahel kokku arvutama peab – igal juhul toimub see kiiresti ja raamatupidaja vaevaks on aruannete kirjeldamine. Viimast on aga vaja teha üks kord ja aruandepõhja muutumisel on muudatusi juba oluliselt lihtsam sisse viia.
Ma ei ole põhimõtteliselt muutuste ega lihtsustamise vastu. Kui midagi kaotada, siis võiks majandusaruandluses kehtestada reeglid olulisuse määramise kohta, et oleks selge alus otsustada, millal mingit lisa on vaja esitada ja millal mitte. Idee nõuda põhiaruande rea avalikustamist lisas alates teatud suurusest on samuti mõistlik.