On selge, et kui oleme müünud kaupa või osutanud teenust, mille eest jätab teine osapool raha maksmata, on kahju suur. Alates juba asjaolust, et tänase seaduse kohaselt tuleb tehingutelt maksta käibemaksu, mille tagastust saab taotleda alles järgmisel aastal, tõestades, et summat ei ole laekunudki. Kuidas vältida sissenõudmist vajavaid arveid, räägib raamatupidamisbüroo Vesiir OÜ juht Enno Lepvalts.
„Alati on olnud ja jätkuvalt on ka edasipidi maailmas süüdimatuid võlglasi, kes vaatavad teenuse osutajale või kaupa müünud kauplejale oma kutsikasilmadega otsa ja kehitavad õlgu, et raha ei ole. Seetõttu peab väga hoolikalt jälgima, kellele oma kaupa või teenuseid ettemaksuta välja annate,” ütleb Lepvalts. „Esimene samm on enne tehingut lahata äriühingu tausta – Eestis on selleks olemas avalikud andmebaasid, kust saab informatsiooni, kas ehk teid huvitav isik on nii-öelda punases.”
Esmalt tulebki andmebaasist otsida viidet rahalistele raskustele ehk maksuvõlga. „See on ju tegelikult müüja enda otsustada, kas ta usaldab igaüht või tahab kindlustunnet. Kui näete võimaliku partneri taustauuringus viidet võlgadele ja need on näiteks märkimisväärselt suuremad kui käsilolev müük, võib olla üsna kindel, et küllap jääte ka teie oma rahast ja kaubast ilma. Kui aga avalikud võlad on pisikesed, siis tuleb otsustada, kas riskida või ei,” annab Lepvalts nõu.
Ta lisab, et ostjale krediiti andes võiks sõlmida lepingu, kus on kirjas ka tagatis maksmata jätmise korral. „Sobilik tagatis on näiteks käendus, aga siin peab teadma, et sel juhul peab olema välja toodud ka maksimumsumma, vastasel juhul käendusleping ei kehti. Sellest etem oleks ikkagi ettemaksuga müük.”
Veel parem lahendus on aga müüjapoolne järjepidev raamatupidamine, kus on ostja maksekäitumine kirjas. Hea programm on Lepvaltsi sõnul selline, kust müüja näeb, kas kliendil on võlgu, kas tal on ehk krediidilimiit lõhki, kui suure summa eest on mõistlik talle veel müüa, millal ta on oma viimased võlad ära tasunud. Ja kui pikalt ta viimati võlgu oli – äkki on tal taas kavas jääda võlgu pikemaks ajaks, mis ei pruugi aga sobida müüja plaanidega.
„Selline järjepidev raamatupidamise järgimine ja kõigi punktide täitmine annab ka kindla toe, et teie töötajad järgivad kehtestatud krediidipoliitikat. Sest ettevõttele pole ju kasu korralikust krediidipoliitikast, kui töötajad seda ei järgi! A ja O on korrektne raamatupidamine ning programmide suhtlemine finantsasutustega, et jooksval päeval tulnud laekumised oleksid automaatselt kajastatud – et makse teinud ostja nime, selgitust ja viitenumbrit näeks reaalajas,” selgitab Enno Lepvalts. „Ja need võimalused on tänapäeval kõigil olemas, pigem on küsimus, kas juhid ja raamatupidamise eest vastutavad isikud on osanud need kasutusele võtta.” Vesiir raamatupidamisbüroo kasutab peamiselt raamatupidamisprogrammi AccountStudio, kus on kõik vastavad võimalused olemas ja integratsioonid olemas.”
Kogenematute puhul on probleemiks ka meelekindlus
Tõsine probleem on Lepvaltsi sõnul inimeste meelekindlus mitte müüa võlgades olevatele klientidele rohkem tooteid. „Võlgnikud oskavad inimesi ära rääkida. Nad udutavad sageli suurtest rahalaevadest, mis on kohe tulemas, ja neid usutakse. Tegelikult on need unistuste rahalaevad juba aastaid tulemas ja nad lihtsalt petavad teisi. Räägivad, et homme maksavad, aga see „homme” on edasinihkuv silmapiir. Kogenud ettevõtjad näevad selle enamasti läbi, aga kogenematud võivad sellistele ärarääkimisele väga lihtsalt alluda. Minu soovitus on hoida meel kindel ja süda kõva: võlglane on võlglane ja talle ei tasu heast peast oma firma raha ära anda. Las ta läheb ja tekitab neid probleeme kellegi teise õuel!”
Ta nendib, et väga hästi saavad oma krediidipoliitikat korraldada ka väikesed ettevõtted. „Kui ostjad on suured ja tuntud firmad, siis võiks eeldada, et nende finantsasjad on korras, raha saab makstud ja riskima ei pea. Kui väikeettevõtja ei saa anda nii pikki maksetähtaegu, võib proovida kasutada arvelduslaenu, ent jah – riskid jäävad ikkagi siis enda kanda,” selgitab ta. „Hea variant on faktooring, ent jällegi on nii, et kui ostja ei maksa teatud aja jooksul võlga ära, tuleb probleem müüja õuele tagasi. Plussiks on aga see, et vähemalt teoreetiliselt peaks faktooringu andja vaatama, mis ettevõtted omavahel tehinguid teevad, mis tähendab ju sisuliselt topeltkontrolli ostja üle. Samas ei vastuta faktooringu andja probleemide korral ning ka selle tehingu tagatised on suhteliselt nõrgad.”
Krediidiga müügi raudreeglid:
- Ole kindel oma kliendi maksejõus.
- Vaata enne iga tehingut üle kliendi maksekäitumine.
- Kui on vähegi kahtlusi, tuleb küsida kindlasti ettemaksu.
- Võlgu tasub müüa ainult lepingu alusel.
- Lepingusse tuleb sisse panna tagatis.
- Kui on tunda, et tehingust võib tulla probleeme, katkesta see kohe. Las klient tekitab probleeme mujal!
Vajate abi oma ettevõtte raamatupidamises, dokumentidega seotud küsimustes või maksukonsultatsiooni? Helistage 502 5203, 680 6030 või kirjutage enno@vesiir.ee ja saame kokku!